Läbi ajaloo on mõõga juurde kuulunud sangrihm ehk tutiga pael mis kinnitatakse mõõga käepideme külge. Lahingumõõkadel olid need lihtsad ja tulenesid praktilisest vajadusest - et mõõk lahingu käigus kaduma ei läheks, oli vaja ta käe külge kinnitada. Esitismõõkade jaoks muutusid sangrihmad uhkemateks iluasjadeks. Sangrihma kirjeldus on ka 1924. aasta vormikirjelduses ning fotode põhjal võib öelda, et nad leidsid sõjaeelses Eestis kasutust.

2021. aastal otsustas Vendlusfond sangrihmade kandmise kultuuri taastada ja tänaseks on olemas nii ohvitseri kui allohvitseri mõõkadele sangrihmad. Maaväe- ja mereväeohvitseri mõõkadele on üks, täpselt 1936. aasta vormikandmise kirjelduse põhjal taastatud, kuldsest paelast ja lahtiste narmastega tutist koosnev sangrihm. 

Allohvitseri mõõga sangrihm jaoks on eeskujuks võetud samast eeskirjast üleajateenija teravrelva sangrihm mis koosneb paelast ja kinniste narmastega tutist, selle erinevusega, et värv ei ole mitte ruuge vaid hõbedane.