Esimesed mõõga näidised valmistati 1924. aastal Carl Eickhorni tehases Solingenis, Saksamaal. Üheks oluliseks tingimuseks oli, et mõõka ehiks riigi tunnus - Vabariigi vapp. Näidistega jäädi rahule ning hakati otsima valmistajat, pakkumisi tuli ka teistest tehastest kuid valituks osutus Carl Eickhorni tehas ning neile esitati tellimus millest esimene partii jõudis Eestisse 1925.

Vormi kirjeldus, kuhu kuulus lisaks lahingumõõgale ka maaväe esitismõõk kinnitati 1924, mereväe ohvitseride esitismõõga kirjeldus kinnitati 1925. Eeskirja täiendati mitu korda  ning 1937 viidi sisse ka mere- ning lennuväe ja õhukaitse suurtükiväe ohvitseride esindusrelvana vestu (kortik).  1935. aastaks jäid aktiivselt kasutusele jalaväe ja mereväe tseremoniaalmõõgad,  lahingumõõgad hakkasid kaduma.

Toona kasutati eesti keeles mõisteid esitisvorm ja esitismõõk, millele tänapäeval vastavad tavavorm ja tseremoniaalmõõk. Ajaloolise järjepidevuse hoidmiseks kannab „Kaitseväe esitismõõkade statuut“ ajaloolist nime, mis on leitav ka Vendlusfondi kodulehelt.

Eesti kaitseväe mõõk oli ohvitseri vormiriietuse element, mida kanti pidulikel tseremooniatel ja paraadil.  Vehklemisoskust peeti iga ohvitseri elementaarsete oskuste hulka ja sõjakoolis kuulus mõõga käsitsemine nii esmase väljaõppe kui ka vanemohvitseride täienduskursuste õppekavadesse.

Allohvitseridel ei olnud sõdadevahelisel perioodil eraldi esitismõõka, vaid tseremooniatel kasutati vajadusel rasket lahingumõõka mis oli kasutusel terariistana ratsaväes ja suurtükiväes. Peale seda kui olid taastatud ohvitseride tseremoniaalmõõgad ja- vestu ja neid aktiivselt paraadidel ka kasutama hakati, tekkis olukord kus allohvitseridest liputoimkonnad hakkasid kasutama ohvitseride mõõka kuna muud ei olnud. Olukord muutus eriti raskeks kui loodi Kaitseväe veebli ametikoht, mille kohustuste hulka kuulus ka paraadide ja pidulike rivistuste läbiviimine rivistajana ning sama ülesannet täitsid ka üksuste veeblid.